Ilus ja elus Ribe

16.05.2008

Heidi Vihma

Olin juba hakanud arvama, et eelmisel suvel avatud ja algusest peale kõrgelt kiidetud Ribet enam ei olegi: talvisel ajal polnud seal mingit liikumist. Ka kevadepoole sattusin sealt valedel päevadel mööda minema, ikka oli kinni.

Olin päris üllatunud, kui lõpuks Ribe suurte akende taga liikumist nägin - ikkagi elus!

Vägagi elus! Kuigi vabu laudu oli, uuris kelner põhjalikult broneeringute raamatut, enne kui meid istuma juhatas. Kaks lauda olid selleks laupäevaõhtuks veel vabad, üks esimesel, lihtsamal korrusel, teine keldris, pidulikumal korrusel.

Jah, ka siin on gurmaanid sunnitud keldrisse varjuma. Õnneks on ka esimesel korrusel lauad, mis sest, et lihtsamalt kaetud. Aknad aga on suured ja valge ning rõõmus on. Natuke lõbus on ka, on lahedad fotod ja tembutav kroonlühter.

Menüü pole ei pikk ega lühike, aga mingil põhjuse on väga lihtne teha valikut. Mitte sellepärast, et lisandid ja kastmed on korralikult kirja pandud - nii on enamasti alati, aga siin on veel midagi, olgu see siis valiku mitmekesisus, roogade eristuvus, vaheldusrikas tooraine või veel midagi. Igal roal oleks justkui oma nägu, oma iseloom, nii et kui meeldib, siis tellid, kui ei siis, mitte, arvamust on lihtne kujundada.

Valime sissejuhatuseks marineeritud merikuradifilee värske salati ja apelsini vinegretiga ning vasikaliha ja musta trühvliga täidetud ravioolid miso-leemes.

Esimesele langes valik sellepärast, et näha, mida siinsed kokad merikuradiga teinud on (mitte ainult hästi, vaid ka väga leidlikult on nad sellele suurepärasele kalale lähenenud), teisele sellepärast, et niisugune fusion mõjus ehmatavalt, justkui ei läinud menüü üldise stiiliga kokku.

Tegelikult oli Ida Läänega suurepäraselt kokku sobitatud ja tulemus väga maitsev. Justkui peakski miso trühvlitega kokku käima.

Trühvlirisotto juurde sobitasime veini kolmekesi: üks kelner soovitas ühte, teine teist, ja kuna ma kohe valida ei suutnud, anti mulle mõlemat maitsta.

Ribes sund(klaasi)veini ei tunta, klaasikaupa pakutavad veinid on tahvlile kirja pandud ning neid oli seal päris palju. Puhtast lustist uuris lauakaaslane, millist veini kelner tema safrani-konjakikastmes praetud lesta juurde pakuks - nad said tükk aega arutada, enne kui (seekord) vee kasuks otsustati.

Ribe kelnerid on mõnusad, nendega oli mõnus asju arutada, olgu teemaks siis veini valik, toidu maitse, restorani nimi või laupäevaõhtused külastajad.

Ja kui kelner roogasid lauale tuues nimetas, millega tegemist, siis tegi ta seda nii, nagu läheks toidu maitse tallegi korda, mitte seepärast, nii peab või nii on kombeks.

Tegelikult polnud mul õhtusöögi alguses õieti isugi, aga maitseid püüdes jõudsin isegi desserdini: soe õunakook kalvadose jäätise ja kübekese Põltsamaa Kuldsega. Siinne õunakook oli saanud noobli kujunduse ja lihvitud maitse, tavalise koduse õunakoogiga polnud tal rohkem ühist kui asjaolu, et õuntest tehtud.

Mis sest, et pidin talvel Ribe kinnise ukse tagant näljasena tagasi minema, nende taastulekut tasus oodata! Juba kas või ainult ühe trühvlirisotto pärast.

Ribe maapealse korruse lauad on lihtsamalt kaetud, aga aknad on suured ning meeleolu rõõmus.  Foto: Indrek Susi
20. nädal 2008
12.05.2008
13.05.2008
14.05.2008
15.05.2008
TITLE
Äripäeva arhiiv, telli Äripäev Juurdepääsuinfo tellimine Telli Äripäev
ETKNRLP
31123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
2829301234
567891011