Aastad 1940-1950: võõrvõimude vahel

07.08.2006

Siim Sultson

Koos iseseisvuse kaotusega tuli Eesti arhitektuurilgi kohaneda võõraste tahtmistega, mis vormi valatuna aga meenutavad endist esinduslikkust.

Koos sõjaväebaasidesse asunud punaväelastega ilmus Eestisse ka nende kirju kaaskond, kes vajas kiiresti elamispinda. Kõrvuti natsionaliseerimisega kiirendati pooleliolevate majade valmimist, mis aga tihti takerdus võõrvõimu bürokraatiasse.

Iseseisvuse lõpus ettevalmistatud odavate rahvakorterite massehitamise napsas uus võim enda teenistusse. 1940.-41. aastal valmisidki mõned kvartalid nn Tallinna majast tuletatud lihtsakoelisi kahekordseid kivitrepikojaga rahvakorteritega puumaju.

Saksa võimu tulekul loodeti küll iseseisvusaegse arhitektuuripoliitika taastumist, kuid sõdiva ja säästliku Reichi äärealadel lubati vaid likvideerida sõjapurustusi, aga mitte alustada uusehitisi. Vasturohuna püüdsid arhitektid hoida end vormis ideevõistluste korraldamisega.

Suurem ehitamine algas 1940. aastate keskel nõukogude võimu tagasitulekul, kui sõjas iseendi poolt purustatud linnade (Narva, Tartu, Pärnu, Tallinn) asemele lubati luua maine sotsialistlik paradiis.

Tegelikkuses jõuti 1940. aastatel peale unistamise ehitamiseni põhiliselt Tallinnas, mujal tegeleti varemete koristamise ja taastamisega.

Mastaapsete ja sunniviisiliste taastamistööde apoteoosiks kujunes märtsipommitamisel ahervareks muutunud rahvusliku monumendi "Estonia" taastamine.

1945. aastal toimunud arhitektuurivõistluse järel taastati hoone viie aastaga Alar Kotli projekti järgi stalinistlikuks.

Algne juugendteater (juugend oli siis ju ühes funktsionalismiga kui kodanlik igand põlu all) paisus kolmandiku võrra ja tulenevalt Nõukogude Liidus moes olnud võidutemaatikast muutus klassitsistlikuks. Vürtsiks sotsialismi soustis esitatud eesti ja "vennasrahvaste" rahvuslikud jooned. "Estoniast" sai sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik maja.

Stalinism ootas arhitektidelt sambaid, ehisviilukesi, hammaslõiget, karniisi, lopsakat voluuti ja nende vahele nõukogude atribuutikat.

Riigi kultuuriideoloogiana uut ja ilusamat tegelikkust tõotav sotsialistlik realism soosis maailma kultuuripärandist meelepärase noppimist, sest uue ajastu koidikul rändab ju vana maailm sorteeritud prahina ajaloo prügikasti.

Et paljud juhtivad iseseisvusaja arhitektid olid lahkunud läände, tõusid mõne jäänud staari kõrvale senised noored, kellele lisandusid idast saabuvad Venemaa eestlased ja venelased.

Samas suhtus kümnendi teise poole stalinism endisse esinduslikku arhitektuurikeelde veel leebelt. Nii raudteelaste haigla (Nikolai Kusmin, 1946) kui ka Pirita jahtklubi (Peeter Tarvas, 1949) kannavad endas ametlikult vaenulikuks peetud funktsionalismi jooni. Viimase pärast päästis Tarvase Siberist paralleelne Stalini monumendijalami loomine Balti jaama juurde.

Asutuste ja kortermajade juures säilis paljuski endine esindustraditsionalism. Samuti mujal Nõukogude Liidus võõras, aga Lätiski tuttav saksalik terrasiitkrohv, kõrge kelpkatus, napp dekoor, vaid detailides tuli arglikku nõukogude atribuutikat. Lisaks rahvusliku alltooniga pae ohter näitamine. Seega oli üleminek esindustradit-sionalismist stalinismi üsna sujuv.

Veelgi enam viiliti ametlikust joonest kõrvale eramute (niigi kahtlane!) ehitamisel (P. Tarvase, Evald Laasi jt traditsionalistlikud majad).

Tulenevalt nõukogude võimu eraomandi eitamisest asendus Eesti linnaehituses senine valdavalt majakaupa kavandamine ansamblilise linnaplaneeringuga.

1945. aastal toimunud arhitektuurivõistluse järel kavandasid Otto Keppe ja Voldemar Meigas Harald Armani Tallinna uue üldplaani raames Viru kompleksi alale keskväljaku.

Nüüdse Viru keskuse kohale pidi kujunema kahe hektari suurune esindusplats, mida oleks ümbritsenud erinevad nukuvalitsuse ministeeriumide hooned koos külgnevate kvartalitega. Oli ju praktiliselt kogu ala koos "Estonia"-esisega puruks pommitatud. Lammutada tulnuks mõned jäänud hooned (vana pritsimaja, Rotermanni kvartal).

Praeguse Viru hotelli basseini kohale pidi kerkima väljaku kroon - suurejooneline II maailmasõja monument. Viimane pidi linnaruumiliselt siduma väljakule suubuvad Narva mnt, Tartu mnt, Pärnu mnt ja Gonsiori tänava sirgelt mereni kulgeva uue Mere puiesteega.

Tallinna üldplaani raames kavandas Arman 1945-48 "Estonia" ette kultuurikeskuse, mis väljakuna ristub Lenini pst-ga (Rävala pst) ja hargneb nüüdsete Lembitu ja Lauteri tänavatena lõunasse. Kujunev ansambel ("Estonia" ja vastas Teaduste Akadeemia, väljaku ümber kunstimuuseum, raamatukogu jt) pakkus ehk ometi võimalust realiseerida ammune vajadus kulukate kuultuuriasutuste järele ja veel koondatud kujul. Rävala pst, Lembitu ja Lauteri tänavad planeeriti valdavalt korterelamutele.

Stalinistlikust kultuurikeskusest valmis kompositsiooni kese Lenini kuju, "Estoniast" vasakule jääv instituutide hoone (Enn Kaar, 1952), mõned elamud Rävala pst-l (nn teadlaste maja, Edgar Velbri, 1953), Lauteri ja Lembitu tänavatel. Samuti kompleksi keskväljakuga siduma pidanud hoonestu Estonia puiesteel.

Seega avanes Eesti arhitektuuril muu hulgas nüüd võimalus teostada mitmeid iseseisvusaegseid linnaehituslikke unistusi - eraomand puudus ja rahastajaks oli hiiglaslik Nõukogude Liit.

32. nädal 2006
08.08.2006
10.08.2006
TITLE
Äripäeva arhiiv, telli Äripäev Juurdepääsuinfo tellimine Telli Äripäev
ETKNRLP
28293031123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031
1234567